Kannatusaja keskmes on vaieldamatult Kristuse rist. Kannatuse ja lunastuse sümbol. Selle rõhutamiseks ja meeles pidamiseks, pannakse ka meie Kaarli kirikus juba aastaid altari kõrvale kannatusajaks suur rist. Petlemma tallis inimeseks saanud Jumala kannatus ja surm Kolgata mäel ja rist selle sümbolina tekitas ja tekitab ka täna inimestes aga vastakaid tundeid.
See on komistuskivi ja jaburdus neile, kes näevad ainult välist pilti. Omamisele, võimule ja edule pühendatud maailmas annab see täiesti vastuvõetamatu sõnumi. Just sellele viitab ka püha Paulus selle kuu juhtsalmis.
Risti sõnum on aga ainulaadne. Risti sõnum on mõistatav vaid usu kaudu. Nende jaoks, kes ei ole Jumala „lainepikkusel“, pole sellel mõtet, kuid nende jaoks, kes on, räägib see Jumala väest, ennekõike armastuse väest.
Evangeeliumid jutustavad mitmeid lugusid, kus kohtumine Jeesusega, Jumala armastusega, muudab inimese elu ja annab sellele uue suuna ja tähenduse.
Täna on sellise kohtumise võimalus just Kristuse risti all. Kannatusaeg on hea võimalus seisatada mõttes või miks mitte ka kirikus altari kõrval oleva ristis ees, ja paluda püha Patricku sõnadega:
Kristus minuga, Kristus minu ees, Kristus minu taga,
Kristus minus, Kristus minu all, Kristus minu kohal,
Kristus minust paremal, Kristus minust vasakul,
Kristus, kui ma laman, Kristus, kui ma istun, Kristus, kui ma tõusen,
Kristus iga inimese südames, kes mõtleb minule,
Kristus igas suus, kes minust räägib,
Kristus igas silmas, kes mind näeb,
Kristus igas kõrvas, kes mind kuuleb,
Kristus minuga.
Diakon Meelis Holsting