Jõulupühad on küll möödas, kuid jõuluaeg kirikukalendris kestab veel. Kestab senikaua, kui Maarja koos Jeesusega Templisse lähevad ja vaga Siimeon saab mõneks põgusaks hetkeks hoida oma kätel maailma lunastajat, keda ta pikisilmi oodanud oli ja siis tõdenud: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“ (Lk 2:29–32)

Kuid ühed jõulusündmuse olulised tegelased on ikka veel teel. Need on idamaa targad, kellele juhatab teed Jeesuse sünni ajal taevas paistnud kirgas täht. Evangeeliumi teated tarkade või kuningate kohta on napid, mainitakse vaid nende külastust ja toodud kingitusi. Kuid nende tähendus kirikutraditsioonis on võrreldamatult suurem.