Vaimulik sõna 

Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö. (1Ms 8:22)

Suvekuud on lõppenud ning käes on oktoober. Talveks on salvedesse varutud erinevaid metsa-, põllu- ja aiasaadusi. Nii nagu looduses tuleb inimese eluski praegusest hetkest kaugemale vaadata ning vilja kandmise heaks eelnevalt ettevalmistusi teha – plaanida ja korraldada, külvata ja lõigata, kasta ja kitkuda.

Mida aga oleme külvanud ja kuidas hoolt kandnud oma hingepõllu eest? Või kui palju on tänasel päeval meie vaimuelus seda, mis kannaks juba siin maises ajas ja ruumis head vilja? Kuidas kasutame Issanda poolt antud mõistust, meeli ja võimeid, tehes seda nõnda, et tooksime juba täna kogu oma eluga tänu ja kiitust Talle, kõige Loojale? Või kuidas teenime oma aja ja annetega teisi? Mida teeme selleks, et kasvaksime Issandale lähemale? Ja kuhu edasi? Mis tuleb pärast inimlapse elupäeva ja -ööd, tema elusügist? Küsimusi on ju lõputult ning oleneb paljuski sellest, kui kaugele inimlaps vaadata tahab ja milliseid valikuid homse peale mõeldes teeb, mida oluliseks peab.

Loe edasi …